Ariana ja Rubra era

Ariana jalutas teerajal ja tegi sama mida ta kogu aeg teeb. Mõtles poistest.

Rubra jalutas tee rajal ja tegi seda mida ta kogu aeg tegi. Mõtles tuhkrutest.
Tegelikult aga lohvas poiss lihtsalt mööda teerada, ning jäi paarkorda seisma uurides kivisid nagu oleksid need tõsiselt huvitavad. Ta ei märganud Ariana't enne kui tüdrukule otsa koperdas. "Vabandust." ütles ta kohe, haarates tüdrukul õlgadest kinni, et too löögi jõust pikali ei lendaks. "Oot." ütles ta aeglaselt jäädes tüdrukut vaatama. "Sa oled Ariana?" küsis ta siis, kuigi teadis seda juba ise.

"Ee, jah..." ütles Ariana enda pead kinni hoides. Tal hakkas löögist pea ikka väga valutama. "Sa olid vist Robra?"

"Rubra." parandas poiss teda. "Kõik korras?" küsis ta siis jätkuvalt endale aru andamata tüdruku õlgadest kinni hoides, justkui kartes, et kui ta Ariana lahti laseb kukub tüdruk pikali.

OT: Tegelt ma kogemata kirjutasin o i asemel...

"Jah, sa võid minust lahti lasta," ütles Ariana naeratades.

OT: Igatahes, ongi hea, et mõni kord valesti häältatakse Ja kirjutatakse, muidu olen ma oma si**umisega ainuke

Rubra noogutas kergelt tõmbudes tüdrukut eemale, ilmus ta näole kerge muige vari.

OT: No siis pole jh ainuke.

Ariana naeratas ja vaatas enda kingi nagu ta tihti tegi kui oli mõne poisiga.

"Mis teed siin?" küsis Rubra püüdes uut vestlust alustada. Nii sama passida ja oma kingi vahtida poiss ei kavatsenud.

"Tulin jalutama..." ütles Ariana pead tõstes. Ja mõtlesin et leian kindlalt veel poisse... mõtles Ariana. "Mis sa ise siin teed?"

"Tulin jalutama." vastas poiss sama moodi, alustades jälle oma keerutamist ilmus ta näole kerge salakaval muie.

"Mis on?" küsis Ariana. Ta teadis alati nägude järgi kui midagi on... ja salakavala muige ta juba tunneb ära.

"Midagi ei ole." ütles poiss lihtsalt, muie siiski püsis ta näol. "Kas kogu aeg peab midagi olema?" uuris ta siis kergelt pead kallutades.

"Mida see salakaval muie peaks tähendama?" küsis Ariana kivile istudes.

"Kas see peaks midagi tähendama?" vastas poiss küsimusele küsimusega, ning istus Ariana ette jäädes tüdrukule otsa vaatama. Ja see muie ikka ei kadunud, see kord oli põhjuseks see, et tal oli tuju tüdrukut natuke ärritada.

"See ei lähe läbi," hoiatas tüdruk.

"Mis ei lähe läbi?" küsis Rubra süütult ning kallutas pead veel rohkem ning lõi selle siis järsult jälle otseks, pööramatta selle käigu kordagi pilku Ariana silmadelt. Talle nii meeldis tüdrukutega mängida. Süntsusetude küsimuste esitamine oli alles algus.

"Sa üritad mind närvi ajada aga see ei lähe läbi!" ütles Ariana.

"Ma ei ürita sind närvi ajada." vastas poiss veenvalt manades näole veel süütuma ilme. "Ütle üks põhjus miks ma seda tahtma peaksin." jätkas ta siis küünarnukke oma põlvedele toetades, ja kergelt Ariana'le lähemale nõjatudes, justkui oleks see mida ta kuulda tahtis suur saladus.

OT: Ei viitsi kasutajat vahetada.

"Sest sulle meeldib see..." pakkus Ariana.

"Mulle meeldib sind närvi ajada?" küsis poiss, seda ju tüdruk ütles. "Ja miks see mulle meeldima peaks?" jätkas ta siis küsitlemist. Kui tema teha oleks, suunaks ta ühe lambi tüdrukule näkku, luues parema kujutluse üle kuulamisest. Siiski oli see kõigest üks naeruväärne mõtte mis talle pähe tuli.

"Mis sul viga on?" küsis Ariana.

Rubra vaatas hetke tüdrukut lihtsalt neelates alla järjekordse küsimuse "mis mul viga olema peaks" ning lausus siis. "Midagi ei ole." siiski ei suutnud ta vastu panna ning küsis kohe otsa. "Kas peaks olema?"

"Miks sa mind küsitled?" küsis Ariana.

"Kas see on keelatud?" vastas ta järjekordse küsimusega. "Tead, mulle meeldib mängida." arvas ta siis naeratades, toon võib-olla, et liiga lõbustatud.

"See on haige!" ütles Ariana ja tõusis püsti.