Lapsepõlv - Sophia ja Rubra erateema

[Sophia M. Cursed]

Sophia oli oma äärmiselt modernses toas voodis, voodi oli riiuli seest lahti tõmmatud ja maast päris kõrgel. Üks tüdruku käsi vajus lõtvalt üle voodi ääre ja neid hingas aeglaselt. Margareti valge triiksärg oli tüdruku kehale kleepunud ja verine, neid köhis ja ta hääl oli kergelt korisev, ning ta kurgust tuli veidi verd. Näitsik teadis, et ta paraneb peatselt, kuid paranemisprotsess oli väga valus ja ta oli väga kurnatud. Siin metsades elasid igasugused hullud.

[Rubra Melancholy]

Rubra oli hiljuti õuest tulnud. Ilm oli külm, vihma sadas ja lund ei olnud. Jama lugu. Noormees oli käinud lendamas, aga tugev tuul kiskus põhja seepärast otsustas ta koolimajja naasta. Juba maandudes oli ta tiivad sisse tõmmanud. Liiga suur tuule takkistus, lendab veel minema. Kooli jõudes võttis ta otsejoones suuna oma toale, märg rada tähistas kohti kus ta enne tubade juurde jõudmist käinud oli. Ära ta ennast kuivatada ei viitsinud, loikmärg mantel lohises tal parema käe otsas mööda põrandat järgi. Eksikombel avas ta vale toa ukse, ning hakkas seda juba sulgema, kuid lõi selle siis uuesti lahti, märgates seda kes toas oli. "Sophia?" küsis Putelanus uskumatult. Mis tüdrukuga veel juhtunud oli?

[Sophia M. Cursed]

"Mine ära," sosistas tüdruk ja keeras teise külje. Tal polnud kohe kindlasti plaanis kellegile seletada mis temaga juhtus, ise oli loll ja hooletu olnud. Tavaliselt ei sattunud ta lihtsalt metsas libahuntidega kokku, eriti suurte ja metsikutega.

[Rubra Melancholy]

Ei kavatse nii kähku ära minna mkm. Aga sellegi poolest oli uksel lihtsalt seista ja vampiiritari vahtida ka kuidagi.. imelik. Kerge sisinaga kuivasid Rubra riided ära. "Mis juhtus?" küsis Rubra, see küsimus oli automaatne aga samas kõige hullem mida Pute üldse esitada võis. Ilmselgelt ärritutakse sellise küsimuse peale. Targem oleks olnud ilmselt ära minna.

[Sophia M. Cursed]

"Ma ei teadnus, et siin metsas libahundid on ja ma olin hooletu," pomises tüdrruk vaikselt ja keeras end vaikselt Rubra poole, tüdruk lükkas oma blondid lokid mis talle näku vajusid eest ära ja silmitses poissi.

[Rubra Melancholy]

Rubra oleks pea-aegu öelnud, et see on ju loogiline, et metsas libahundid on, aga see oleks ilmselgelt väga vale olnud. "Siis läks küll kehvasti." arvas Ruba peale väikest mõtte pausi. "Saan ma kuidagi abiks olla?" küsis ta siis. Niisama minema minna ikka ei kavatsenud, kuidagi niru oli vaatata, kui teine voodis pikali haige oli.

[Sophia M. Cursed]

"Ee, aitäh pakkumast, aga ei, see paraneb ise ära, tegelikult, see peaks peaaegu korras olema, aga see oli vist lihtsalt tõsine haav," ütles tüdruk ja oigas, kui ta end püsti püüdis ajada.

[Rubra Melancholy]

"Äkki lamad edasi, kuni see täielikult korras on?" pakkus Rubra hetke pärast kui Sophia ennast püsti püüdis ajada. Kurat teab, kukub veel pikali või midagi. Tüdruku juttu peale ei kostnud ta midagi, kuna see oli vastuolus sellega, et ta ennast püsti ajada ei suutnud.

[Sophia M. Cursed]

Neid alistus ja lasi end järsku pikali tagasi, käis vali prõksatus ja neidkarjatas. Sophia jäi vait ja vaatas lage, silmi selge ärritumus. "Sa siiski saad mind aidata..." oigas ta, "mul läks ribi paigast ära."

[Rubra Melancholy]

"Ribi?" kordas Rubra üpris uskumatult astudes ühe sammu tuppa. "Ja kuidas ma aitata saan?" küsis ta siis. Küsimus võis kuidagi ajuvaba tunduda, või midagi aga paremat sõnastus sinna rosinasse ei ilmunud. Lükkab ribi kuidagi paika? Raske ülesanne..