Man in black - Sophia, Rubra ja Annabeli kolmikteema

Tõttöelda oli öö üpris külm, aga ikka oli Rubra'l palav. Must mantel seljas oli teda ka pea võimatu märgata. Talve ööd olid pimedad. Nooruki üüratud süsimustad tiivad olid seljale kokku pakitud. Talle meeldis rohkem kui need väljas on, kuid ei saanud eirata, et need olid suured. Noormees oli kergelt ettepoole kummargil, et tiiva otsad mööda maad ei lohiseks. Isegi kokku pakitult olid need kakskorda suuremad kui Putelanus.
Lund sadas, kuid mingi hetk sadu peatus ja hakkas tulema hoopis lörtsi. Ruba oli nüüd juba päris pikalt teeraja ääres seisnud, ootates kurat teab mida. Ilmselt järgimist hommikut.


OT: Sophia ja kui Erks viitsib siis võiks mõne oma tegelase siia tuua (:

Annabel kõndis teerajal, hoides üleval oma äsjaostetud kleidi äärt. Tüdruku jaoks oli maa liiga kole, et võiks oma uued riided sinna peale lasta. "Rõve!" ütles ta, kui üks surnud rott talle ette jooksis. Tüdruk lõi seda jalaga ja see lendas kaugele minema. Annabel läks edasi. Kaugemal nägi ta kedagi. Tüdruk hakkas ühe juurde jooksma, kuid koperdas millegi otsa. Tänu sellele läks tal kleit vägagi sopaseks. "Mida ma nüüd siis teen?" hädaldas Annabel. Ta võttis telefoni ja helistas kellegile. "Nonii! Nüüd tood mulle uue kleidi. Ja ma ei maksa selle eest!" käratas ta ja lülitas telefoni välja. Siis võttis ta kleidi ära. Selle all olid palju normaalsemad, inimlikumad riided. Siis läks ta edasi.

OT: Kahjuks ma ei jõudnud kogu teksti läbi lugeda, niiet ärge tulge midagi ütlema, et te olite juba kuskile või tegite juba midagi jne...

OT: Kuidas te jaksate nii palju kirjutada?! O_o

OT: Lihtsalt jaksame. Tegelikult on asi selles, et ma kirjeldan asju väga pikalt... Või räägin väga palju. Aga ma ei tea, mis lugu teistega on.

OT: Mulle ei meeldi lihtsalt lühikesi poste teha. Ja ma oma foorumis olen ära harjunud pikalt postitama. Pikemad postid on huvitavamad, rohkem infot.

Poril oli ikka kohe palju viga, see oli must ja häiriv, kuid ka sellega harjus, kui sa keskajal elanud olid, siis sa teadsid, et praegu olid pesemistingimused ja arstiabi väga tasemel. Sammuti teadis Margaret, et ta taga oli üks tüdruk pikali käinud, kuid ta ei vaevunud pead sinna keerama, selle asemel silmitses ta ahnelt poissi ja kuulas mehe südamelööke. "Sinu jaoks olen ma teie, aitäh," muigas ta vaid kergelt, ei pea inimeste ette kõike informatsiooni ka ära laduma, nii kaob kogu lõbu eksole. "Sa oled ingel," fakt tegelikult, mitte küsimus, ingli tunnusjooni oli kaugele näha, sõltuvalt su silmanägemisest ja nutist, muidugi.

Annabel jõudis inimeseni. Ta oli poiss. "Nojah... Kes sa oled?" küsis ta. Poiss oli küll normaalne, kuid normaalsetel on alati kaaslane olemas. Vähemalt nii palju, kui tema teadis. Annabel läks vastust ootama jäädes silla juurde. Vesi oli juba jäätunud. Täielikult. Must auto saabus ja selle uks avanes. Mingi kleit lendas välja ning Annabel ronis sellega autosse. Ta pani kähku kleidi selga ning vaatas ennast. "Lollakad! See pole õige!" käratas ta ja läks autost välja. Ta oli nii vihane, et lõhkus ukse ära. Auto sõitis minema. Siis läks Annabel taas poisi juurde.

Annabel ohkas ja lõi jalaga vastu silda nii, et selle käetugi alla kukkus. "Kuule... pärdik! Ma tahaksin vastust saada," ütles tüdruk. Auto jõudis taas kohale. Nüüd jooksis Annabel kohe sisse. Sel korral olid nad õige kleidi toonud. Tüdruk sai selle selga. Siis astus ta välja ja istus sinna, kus oli olnud silla käetugi. Ta mitte ei istunud sillale, vaid õhku.

Annabel hüppas alla. Siis kõndis ta inimeste poole ja ütles tüdrukule: "Oh, kui lahedad riided... Kas ma võin küsida, kust sa need said?" Siis pöördus Annabel taas poisi poole ja ütles: "Ma soovin vastust. Ja kui ma seda ei saa, siis ma lähen närvi. Oi... Mis see nüüd on?" Annabeli jalge ette oli miski tekkinud.

"Lahe..." ütles Annabel.

OT: Sorry, et nii lühike, aga ma olen täiesti tühi. Mõtetest.

"Eks see lahe ole jah," nõustus näitsik, kena kleit ja puha. Ta tammus vaikselt ühe koha peal ja pilgutas silmi, kui üks suur lumehelves ta ripsmetele langes. Ja siis hakkas see poiss rääkima: "Sina siis pole ebaviisakas?" Turtsatus ja lai muie sobisid selle lause juurde kohe väga hästi. Girls stay together, right? Well, usually they do. Nüüd sammus tüdruk tetraalselt, muidugi suurema show pärast, silla käsipuu poole ja sättis selle uuesti paika, teda lihtsalt häiris, kui see seal vedeles.

Rubra noogutas kergelt, kuid kortsutas ka kulmu. 'Ei taha kedagi ära süüa'? Et siis tegu on vampiiriga? See tundus kõige loogilisem. Rohkem rasse, kes teisi sööksid Putelanus ei teadnud, või siis ei tulnud meelde.

OT: Sophia ju ei öelnud oma rassi vms, millagi?

OT: Ei öelnud.