Danielle Marie Black

Noor tütarlaps seisis külmas sügis õhus pusides tüüpilise Lasnamäe kortermaja ukse ees võtmetega. Raskustega avas ta ukse, koridorist tulnud soojaõhu pahvak paitas tüdruku nägu. Tüdruk oli segaduses, ta ei teadnud mida tunda või arvata. Oli ta segaduses, pettunud, vihane või hoopis armukade? Olles probleemidetta jõudnud väikesesse korterisse ja oma tuppa, ainukese kohta kus ta tundis ennast turvaliselt. Vajus ta voodile tunnete virvarr läbistas tüdruku ja esimest korda päeva jooksul andis ta voli pisaratele mida ta terve päev kinni oli hoidnud. Kus oli ta selle vea teinud? Tüdrukule meenusid hetked kus oli veel kõik korras olnud.
Suvi...
Päike, vesi, pikad õhtud lõkke ääres, rand.
Talv...
Lõputud lume sõjad, jõulud, vanaaasta õhtu.
Aga nüüd sügisel oli hakkanud kõik alla käima. Nad ei olnud enama need lõbusad ja naerusuised lapsed kes nad olid aastatae eest.
Alguses oli kõik nagu varem, aga mida päevad möödusid seda harvemini nad kohtusid. Paari päeva eest sai ta ka teada põhjuse, tal oli keegi tähtsam. Tüdruk.
Järk järgult hakkasid talle meenuma hommikused sündmused. Nad olid jälle koos kooli läinud. Marta pakus, et nad võiksid Saaremaale minna nädalavahetusel. Kui tüdruk kuulis eitavat vstust lasi ta endast välja kõik mida ta sellest poisi tüdruksõbrast arvab.
Martal oli valus. Kohutavalt valus. Ta ei suutnud enam. Neiu tõusis ja sammus kööki, avas sahtli ja võttis sealt noa. Tüdruk istus voodile ja surus noa veenidele, sosistades:"Selles oled süüdi sina, sest sa tapsid minu usalduse ja meie sõpruse unustasid oma parima sõbra. Valisid selle blondiini keda sa tunned vaid paar nädalat ja unustasid oma eluaegase sõbra."
Seejärel suikus ta igavesse unne.