Helen jõudis silla juurde ja nägi eemalt kohe Carl Markus't ja läks tema juurde ning sõnas ''Kas sa tõesti ei saa mind rahule jätta ? On tõesti nii raske või ?''
''Sa võid kõik oma armastuse avaldused ja muu endale jätta !! Mind tõesti ei huvita see , mida sa mu vastu tunned , mina seda siiski ei tunne , sa võiks sellega leppida ja mu IGAVESEKS rahule jätta .'' lausus Helen vihaselt .
''Aga, mis siis saab kui ei jäta? Saan su poisilt peksa w? Sellelt pisikeselt sipelkalt? Ta isegi ei hooli sust või siis kasutab sind lihtsalt ära. Sa oled nii loll, et ei mõista seda lihtsalt.'' sõnas Carl ja silmitses Helenit.
''Sa tead ise ka, mida ta sust mõtleb. Nagu iga korralik vampiir oskab mõtteid lugeda, seda ka sina ja ma tean, et sa tead mida ta sust arvab, sa ei suuda seda tunnistada.'' sõnas Markus suurima tõsisusega.
''Kurat , ma suren siin valu kätte ära . MUL ON VALUS INIMENE ! See ei tähenda , kui ma vampiir olen , siis ma valu ei tunne .'' lausus Helen vihaselt läbi hammaste sisistades .