Eelmises osas:
“Hommikust” kuulsin köögist möödudes.
Ma ei vastanud. Võtsin suuna kindlalt koridori poole.
“Ma üritan temaga rääkida” kuulsinKatei summutatud häält.
“Palun tee seda. Ta peab tõesti midagi sööma” kuulsin teist häält, mis kuulus mu alati murelikule emale.
Sellele järgnesid külmkapi ukse avamise heli, jalgade lohistamine ja vaikne “ sau” .
“Matu, tuled ka?” küsis Kate enne köögist väljumist.
“Nopi” vastas Matu lühidalt.
Lükkasin endale saapad jalga ja läksin välja. Istusin autosse ja jäin Katei ootama.
Selles :
Kahjuks väljus Kate samal ajal majast kui mina endal rihma kinnitasin.
“Hommikust Jess” kuulen kõrvalt, kui autouks kinni langes.
Noogutan vaid ja vaatan aknast välja.
Tean, et see päev ei erine teistest. See päev kulgeb taas imelike pilkude all, sosistamiste, näpuga näitamiste ja millega veel ..vihkan seda värki .
“Kas sa kuulaksid mind natuke ?” küsib Kate ja tagurdab samal ajal majaeest välja.
“Oleneb” pomisen.
“Tead , võib-olla sa ei taha seda kuulata, aga ausalt. Ema on sinu pärast kohutavalt mures . Ta muretseb , et sa kukud kokku kui sa sööma ei hakka ning palub, et sa üritaksid vähemalt Nicki unustada. Sa pole ainuke kellele see masendav on , et teaksid. Ma heameelega kisuksin sellel Laural juuksed peast kui see su tuju paremaks teeks” lausus Kate vaikselt.
Muigasin. No tõepoolest, midagi ebanormaalsemat pole ma tema suust veel kuulnud.
“Mis on?” küsis ta kui olin tükk aega vaikinud.
Raputan pead.
“Kui sa rääkima ei hakka siis ma sind kooli ka ei vii” ütles ta tõsiselt.
Oigan.
”Mida ma ütlema peaks?” küsin .
“No näiteks, et sa hakkad sööma ja üritad ta unustada” pakub ta.
“Ma hakkan sööma ja üritan ta unustada” kordan.
“Lubad?” küsis ta.
“Ei . Segane oled w? Sa käskisid ju öelda ja ma ütlesin” vastan vaikselt.
“Jess” kuulen Katei vaikset häält.
”Jep?” küsin.
“Kujutad sa ette kui hea on kuulda sind nalja tegemas?” uurib ta.
Naeratan juba natuke rohkem.
“Ei” vastan lühidalt.
“Aga seda, kui hea on sind naermas näha?” uurib ta edasi.
“Ei” vastan uuesti.
“Jah, seda ma arvasingi” lausub ta ja peatab auto kinni.
Olime kooli juurde jõudnud.
“Tänan” lausun ja astun autost välja.
“Ürita enda tänane päev , palun, ilusamaks teha. Ma tõesti ei taha sulle järele tulles näha su nägu pisarates” ütleb Kate mulle silma vaadates.
“Ma üritan. Sau” ütlesin ja muigasin. Keerasin ennast ümber ja sammusin koolipoole. Muigasin, sest kavatsesin enda sõna pidada , hoolimata sellest kui palju ma ise kannatama pean. Ma naudin seda päeva.
Astusin kooli sisse. Kõigi pilgud saatsid mind.
“Ärge vahtide. Minge muuseumisse kui nii hullud vajadused on.”
Ütlesin esimesele kahele grupile kellest möödusin.
Seadsin sammud garderoobi, et saapad ära vahetada.
“tsauuu” hõikasin, nähes garderoobi lõpus Sikit, Hellut ja Liisut .
Nad vaatasid mind nagu napakat. Lähemale jõudes selgus, et nii oligi.
“Mida?” küsisin.
“Kes sind hammustas?” uuris Liisu.
“Kate” ütlesin lühidalt ja astusin gardekasse.
“Mis siis?” küsisin mõne ajapärast.
“Midagi. Sa näed lihtsalt palju parem välja kui muidu” pomises Hellu.
Vahetasin jalatsid ära ja läksin nende juurde.
“Hellu, palun vabandust , et ebaviisakas olin , aga mul polnud eile tuju. Aga me võime selle täna tasa teha. Näiteks peale kooli minna kinni või poodidesse?” pakkusin.
“Mis sinuga juhtus?” küsis Siki , vaadates mind nagu hullu kes hullumajast välja sai.
“Olge nüüd natuke lõbusamad. Ma tõesti ei tahaks teie pärast uuesti masetsema hakata. Palun” laususin neile otsa vaadates.
“Mina lähen sinu hea tujuga igatahes kaasa” ütles Liisu ja naeratas.
“Huh .. vot see on tore. Teie?” küsisin Hellult ja Sikilt.
“Sellest tuleb hullumeelne päev. Ma olen kambas. Kinno?” küsis Siki.
“Loomulikult. Sina, Hellu?” küsisin.
Ta vaatas mind kaalutleval pilgul ning tõusis seepeale püsti ja hüppas mulle kaela.
“Sa ei kujuta ette kui väga ma sellist sind igatsesin” pomises ta mulle kõrva.
“Mina sind ka” ütlesin vastu ja naeratasin.
“Mis tund essa on?” uurisin.
“Kehaline” vastas Siki.
“Oujee .. kas pidime täna korvpalli mängima või?” küsisin mõtlikult, üritades meelde tuletada mida õpetaja oli eelmises tunnis öelnud.
“Jep. Mis siis?” uuris Liisu.
“No Laurale peaks ka minu tuju kohale viima. See tuju ongi temale mõeldud ja ka tema sõbrannale Angelale, aga kindlasti mitte nii rõõmsalt kui hetkel. Korvpall on ideaalne” naeratasin ja võtsime neljakesi suuna kehalise ruumide juurde.
“Tsauu” hõikasin üle tüdrukute riideka.
Kõik vaatasid mind kui lollakat.
“No sorry , ma ei tahtnud teie hommikust unisust ära ajada” ütlesin vabandavalt, samal ajal naeratades.
“Tsau Laura. Kuidas siis eile Nickiga läks?” küsisin , kui olin Laurat näinud.
Ta vaatas mind nagu segast .
“Mis see sinu asi on?”
“Kas kohe nii hullult?” uurisin naeratades.
See oli esimene kord kui naer mulle meelde ei tuletanud, et peaksin pigem nutma.
“Mis asja sa ajad?” küsis ta segadusse aetult.
“No sa tundusid ülbe ja oletasin, et läks halvasti. Mitte et see mind huvitaks” pomisesin ja läksin Liisu, Hellu ja Siki juurde ning vahetasin dressid. Nägin silmanurgast, kuidas Laura sõbranna Angela midagi pomises, kuid sõnadele ma pihta ei saanud.
“Mingi puudega oled?” küsisin norivalt.
Kõigi pilgud peatusid minul. Teadsin miks. Angela on paras kakleja ning seepärast ei julgenud eriti keegi temaga rääkida ega midagi , kuid millegi pärast ei huvitanud see mind absoluutselt.
“Mida sa ütlesid?” küsis Angela vihaselt.
“Niiet sul ongi puue? Vau. Miks ma seda küll teadsin. Ma mäletan, et kuskil reklaamis mingeid kõrvakuulmis aparaate. Ostad mõne või kingin sulle jõuludeks?” küsisin.
Angela tõusis püsti ning nüüd lahutas meid vaid pool meetrit.
“Mida sa ütlesid?” sisistas ta läbi hammaste.
“Sa ikka veel ei kuulnud?” küsisin uskumatult.
Kõik peale Laura hoidsid naeru kinni.
Nägin , kuidas Angelal käsi tõusis.
“Ära mitte üritagi” sosistasin .
“Üritan ikka küll” ütles ta ja lõi mulle vastu nägu.
“Ise norisid” ütlesin.
Võtsin tal juustest kinni ja vedasin kraanide juurde, surusin samal ajal ta pead alla. Keerasin ühe kraani lahti ja küsisin:
”Kavatsed veel kallale tulla?”
“Lase lahti, paganama hull. Kukkusid vä?” küsis ta vihaselt, üritades enda juukseid minu haardest vabastada.
“Hull olen ma tõesti” tõdesin.“Eks vaata kui hull” pomisesin ja võtsin tal tugevamini juustest ning surusin ta pea jooksva vee alla.
Vaatasin lõbusalt kuidas ta juuksed märjaks said .
Lõpuks, kui ta pea oli läbimärg lasin ta juustest lahti ja läksin rahumeelselt tundi. Seljatagant kuuldes kuidas Laura loopis roppusi nii, et pidin peaaegu naerukrambid saama ning siis Angelat , kes sisises midagi kättemaksu kohta.
Tunnis mängisime tõepoolest korvpalli, mis oli päris lõbus kuna Laura oli vastaspoolel ( Angela tuli tundi alles 20 minutit enne tunni lõppu) ja seepärast sai ta pidevalt palliga vastu pead ja nägu. See oli kõige lõbusam tund mis mul eales olnud oli.
Muidugi pidin järgmine vahetund nägema kuidas Laura Nickile kõik ette kandis.
Naersin kui seda kuulsin.
“Jess” kuulsin Nicki häält.
Naeratasin ja kõndisin edasi kuigi soov ümber pöörata ja talle vastata oli suur. Pidin endale kinnitama, et olen temast üle saanud, mis eriti ei tahtnud õnnestuda, kuna see oli vale.
“Ära kuula teda” toetas Siki mind kohe kui taipas, et soovin vastata kuid ei taha seda teha.
“Üritan” sisistasin läbi hammaste , mida surusin kokku et mitte vastata.
“Tule siia, Jess. Mul on väike jutt” kuulsin uuesti Nicki kaunist häält seljatagant.
“Mida me kinno vaatame läheme?” küsis Hellu, üritades mu mõtteid Nickilt eemale viia.
“Ma ei tea. Mida te vaatama tahaksite minna?” küsisin , üritades vastu panna soovile ennast ümber keerata.
“Ma ei tea ka ... ma pean vaatama” ütles Siki kiiresti , üritades uut küsimust välja mõelda.
“Lähme klassi?” küsis Liisu rahulikult kui olime klassi juurde jõudnud.
“Te olete parimad. Lähme” ütlesin ja astusin Liisu järel klassi.
Võtsin enda koha sisse viimases reas, aknapool. Hulluks teeb asja aga see, et kui kell käib istub minu kõrvale Nick. Nick polnud enda kohast loobunud. Ma ei tea miks. Aga hea oli see, et Liisu ja Siki istusid minu ees.
“Hommikust” kuulsin köögist möödudes.
Ma ei vastanud. Võtsin suuna kindlalt koridori poole.
“Ma üritan temaga rääkida” kuulsinKatei summutatud häält.
“Palun tee seda. Ta peab tõesti midagi sööma” kuulsin teist häält, mis kuulus mu alati murelikule emale.
Sellele järgnesid külmkapi ukse avamise heli, jalgade lohistamine ja vaikne “ sau” .
“Matu, tuled ka?” küsis Kate enne köögist väljumist.
“Nopi” vastas Matu lühidalt.
Lükkasin endale saapad jalga ja läksin välja. Istusin autosse ja jäin Katei ootama.
Selles :
Kahjuks väljus Kate samal ajal majast kui mina endal rihma kinnitasin.
“Hommikust Jess” kuulen kõrvalt, kui autouks kinni langes.
Noogutan vaid ja vaatan aknast välja.
Tean, et see päev ei erine teistest. See päev kulgeb taas imelike pilkude all, sosistamiste, näpuga näitamiste ja millega veel ..vihkan seda värki .
“Kas sa kuulaksid mind natuke ?” küsib Kate ja tagurdab samal ajal majaeest välja.
“Oleneb” pomisen.
“Tead , võib-olla sa ei taha seda kuulata, aga ausalt. Ema on sinu pärast kohutavalt mures . Ta muretseb , et sa kukud kokku kui sa sööma ei hakka ning palub, et sa üritaksid vähemalt Nicki unustada. Sa pole ainuke kellele see masendav on , et teaksid. Ma heameelega kisuksin sellel Laural juuksed peast kui see su tuju paremaks teeks” lausus Kate vaikselt.
Muigasin. No tõepoolest, midagi ebanormaalsemat pole ma tema suust veel kuulnud.
“Mis on?” küsis ta kui olin tükk aega vaikinud.
Raputan pead.
“Kui sa rääkima ei hakka siis ma sind kooli ka ei vii” ütles ta tõsiselt.
Oigan.
”Mida ma ütlema peaks?” küsin .
“No näiteks, et sa hakkad sööma ja üritad ta unustada” pakub ta.
“Ma hakkan sööma ja üritan ta unustada” kordan.
“Lubad?” küsis ta.
“Ei . Segane oled w? Sa käskisid ju öelda ja ma ütlesin” vastan vaikselt.
“Jess” kuulen Katei vaikset häält.
”Jep?” küsin.
“Kujutad sa ette kui hea on kuulda sind nalja tegemas?” uurib ta.
Naeratan juba natuke rohkem.
“Ei” vastan lühidalt.
“Aga seda, kui hea on sind naermas näha?” uurib ta edasi.
“Ei” vastan uuesti.
“Jah, seda ma arvasingi” lausub ta ja peatab auto kinni.
Olime kooli juurde jõudnud.
“Tänan” lausun ja astun autost välja.
“Ürita enda tänane päev , palun, ilusamaks teha. Ma tõesti ei taha sulle järele tulles näha su nägu pisarates” ütleb Kate mulle silma vaadates.
“Ma üritan. Sau” ütlesin ja muigasin. Keerasin ennast ümber ja sammusin koolipoole. Muigasin, sest kavatsesin enda sõna pidada , hoolimata sellest kui palju ma ise kannatama pean. Ma naudin seda päeva.
Astusin kooli sisse. Kõigi pilgud saatsid mind.
“Ärge vahtide. Minge muuseumisse kui nii hullud vajadused on.”
Ütlesin esimesele kahele grupile kellest möödusin.
Seadsin sammud garderoobi, et saapad ära vahetada.
“tsauuu” hõikasin, nähes garderoobi lõpus Sikit, Hellut ja Liisut .
Nad vaatasid mind nagu napakat. Lähemale jõudes selgus, et nii oligi.
“Mida?” küsisin.
“Kes sind hammustas?” uuris Liisu.
“Kate” ütlesin lühidalt ja astusin gardekasse.
“Mis siis?” küsisin mõne ajapärast.
“Midagi. Sa näed lihtsalt palju parem välja kui muidu” pomises Hellu.
Vahetasin jalatsid ära ja läksin nende juurde.
“Hellu, palun vabandust , et ebaviisakas olin , aga mul polnud eile tuju. Aga me võime selle täna tasa teha. Näiteks peale kooli minna kinni või poodidesse?” pakkusin.
“Mis sinuga juhtus?” küsis Siki , vaadates mind nagu hullu kes hullumajast välja sai.
“Olge nüüd natuke lõbusamad. Ma tõesti ei tahaks teie pärast uuesti masetsema hakata. Palun” laususin neile otsa vaadates.
“Mina lähen sinu hea tujuga igatahes kaasa” ütles Liisu ja naeratas.
“Huh .. vot see on tore. Teie?” küsisin Hellult ja Sikilt.
“Sellest tuleb hullumeelne päev. Ma olen kambas. Kinno?” küsis Siki.
“Loomulikult. Sina, Hellu?” küsisin.
Ta vaatas mind kaalutleval pilgul ning tõusis seepeale püsti ja hüppas mulle kaela.
“Sa ei kujuta ette kui väga ma sellist sind igatsesin” pomises ta mulle kõrva.
“Mina sind ka” ütlesin vastu ja naeratasin.
“Mis tund essa on?” uurisin.
“Kehaline” vastas Siki.
“Oujee .. kas pidime täna korvpalli mängima või?” küsisin mõtlikult, üritades meelde tuletada mida õpetaja oli eelmises tunnis öelnud.
“Jep. Mis siis?” uuris Liisu.
“No Laurale peaks ka minu tuju kohale viima. See tuju ongi temale mõeldud ja ka tema sõbrannale Angelale, aga kindlasti mitte nii rõõmsalt kui hetkel. Korvpall on ideaalne” naeratasin ja võtsime neljakesi suuna kehalise ruumide juurde.
“Tsauu” hõikasin üle tüdrukute riideka.
Kõik vaatasid mind kui lollakat.
“No sorry , ma ei tahtnud teie hommikust unisust ära ajada” ütlesin vabandavalt, samal ajal naeratades.
“Tsau Laura. Kuidas siis eile Nickiga läks?” küsisin , kui olin Laurat näinud.
Ta vaatas mind nagu segast .
“Mis see sinu asi on?”
“Kas kohe nii hullult?” uurisin naeratades.
See oli esimene kord kui naer mulle meelde ei tuletanud, et peaksin pigem nutma.
“Mis asja sa ajad?” küsis ta segadusse aetult.
“No sa tundusid ülbe ja oletasin, et läks halvasti. Mitte et see mind huvitaks” pomisesin ja läksin Liisu, Hellu ja Siki juurde ning vahetasin dressid. Nägin silmanurgast, kuidas Laura sõbranna Angela midagi pomises, kuid sõnadele ma pihta ei saanud.
“Mingi puudega oled?” küsisin norivalt.
Kõigi pilgud peatusid minul. Teadsin miks. Angela on paras kakleja ning seepärast ei julgenud eriti keegi temaga rääkida ega midagi , kuid millegi pärast ei huvitanud see mind absoluutselt.
“Mida sa ütlesid?” küsis Angela vihaselt.
“Niiet sul ongi puue? Vau. Miks ma seda küll teadsin. Ma mäletan, et kuskil reklaamis mingeid kõrvakuulmis aparaate. Ostad mõne või kingin sulle jõuludeks?” küsisin.
Angela tõusis püsti ning nüüd lahutas meid vaid pool meetrit.
“Mida sa ütlesid?” sisistas ta läbi hammaste.
“Sa ikka veel ei kuulnud?” küsisin uskumatult.
Kõik peale Laura hoidsid naeru kinni.
Nägin , kuidas Angelal käsi tõusis.
“Ära mitte üritagi” sosistasin .
“Üritan ikka küll” ütles ta ja lõi mulle vastu nägu.
“Ise norisid” ütlesin.
Võtsin tal juustest kinni ja vedasin kraanide juurde, surusin samal ajal ta pead alla. Keerasin ühe kraani lahti ja küsisin:
”Kavatsed veel kallale tulla?”
“Lase lahti, paganama hull. Kukkusid vä?” küsis ta vihaselt, üritades enda juukseid minu haardest vabastada.
“Hull olen ma tõesti” tõdesin.“Eks vaata kui hull” pomisesin ja võtsin tal tugevamini juustest ning surusin ta pea jooksva vee alla.
Vaatasin lõbusalt kuidas ta juuksed märjaks said .
Lõpuks, kui ta pea oli läbimärg lasin ta juustest lahti ja läksin rahumeelselt tundi. Seljatagant kuuldes kuidas Laura loopis roppusi nii, et pidin peaaegu naerukrambid saama ning siis Angelat , kes sisises midagi kättemaksu kohta.
Tunnis mängisime tõepoolest korvpalli, mis oli päris lõbus kuna Laura oli vastaspoolel ( Angela tuli tundi alles 20 minutit enne tunni lõppu) ja seepärast sai ta pidevalt palliga vastu pead ja nägu. See oli kõige lõbusam tund mis mul eales olnud oli.
Muidugi pidin järgmine vahetund nägema kuidas Laura Nickile kõik ette kandis.
Naersin kui seda kuulsin.
“Jess” kuulsin Nicki häält.
Naeratasin ja kõndisin edasi kuigi soov ümber pöörata ja talle vastata oli suur. Pidin endale kinnitama, et olen temast üle saanud, mis eriti ei tahtnud õnnestuda, kuna see oli vale.
“Ära kuula teda” toetas Siki mind kohe kui taipas, et soovin vastata kuid ei taha seda teha.
“Üritan” sisistasin läbi hammaste , mida surusin kokku et mitte vastata.
“Tule siia, Jess. Mul on väike jutt” kuulsin uuesti Nicki kaunist häält seljatagant.
“Mida me kinno vaatame läheme?” küsis Hellu, üritades mu mõtteid Nickilt eemale viia.
“Ma ei tea. Mida te vaatama tahaksite minna?” küsisin , üritades vastu panna soovile ennast ümber keerata.
“Ma ei tea ka ... ma pean vaatama” ütles Siki kiiresti , üritades uut küsimust välja mõelda.
“Lähme klassi?” küsis Liisu rahulikult kui olime klassi juurde jõudnud.
“Te olete parimad. Lähme” ütlesin ja astusin Liisu järel klassi.
Võtsin enda koha sisse viimases reas, aknapool. Hulluks teeb asja aga see, et kui kell käib istub minu kõrvale Nick. Nick polnud enda kohast loobunud. Ma ei tea miks. Aga hea oli see, et Liisu ja Siki istusid minu ees.
