Sophia oli oma äärmiselt modernses toas voodis, voodi oli riiuli seest lahti tõmmatud ja maast päris kõrgel. Üks tüdruku käsi vajus lõtvalt üle voodi ääre ja neid hingas aeglaselt. Margareti valge triiksärg oli tüdruku kehale kleepunud ja verine, neid köhis ja ta hääl oli kergelt korisev, ning ta kurgust tuli veidi verd. Näitsik teadis, et ta paraneb peatselt, kuid paranemisprotsess oli väga valus ja ta oli väga kurnatud. Siin metsades elasid igasugused hullud.
Wevax'i Võluülikool
