Universum (loe: lumi) saabub!

''Ei , aga võib-olla varsti on!'' sõnas Helen närviliselt ja pani telefoni pingile , kui ei suutnud leida numbrit mida vaja.

''Mis nimi ??'' küsis JEnny.

''Pole oluline. Unusta ära. Mida ma üldse mõtlesin , et rääkisin.'' sõnas Helen ikka veel närviliselt ja võttis telefoni ning pani tasku.

''okkei'' ütles Jenny vaikselt ning tegi väikse tornaado mille pärast hakkas lund tuiskama igal pool.

Helen ikka närvitses Jenny kõrval ja pomises ülivaikselt ''Ta ei tohi siia tulla , ma ei taha.''

''Mis sul juhtus nüüd?'' küsis Jenny.

''Ei midagi. Ära pane tähele. See inimene ajab närvi...tohutult.'' sõnas Helen ka ohkas sügavalt.

''Tuleb ta siia kooli ?'' küsis Jenny.

''Ei tea...ütles,et JAH.'' sõnas Helen ja ukerdas telefoni jälle taskust välja.

''Kus te kohtusite üldse ?'' küsis Jenny.

''Seal kus kunagi elasin...ta oli mu poiss...nüüd ühesõnaga ex...jätsin ta maha peale seda kui olin nata aega siin olnud. Põhiliselt Justini pärast! Ta lubas nüüd siia tulla! Kuid ma ei taha teda enam näha , temast midagi kuulda ja teen talle selgeks , et tal pole mõtet tulla siia. Kuid ta ei saa aru.'' sõnas Helen ja ohkas siis raskelt.

Jenny jäi lihtsalt vait ja ei rääkinud midagi.

''Ühesõnaga on mul SUUUUUUUR jama.'' sõnas Helen ja klõpsis midagi telefonis.

Jenny ei suutnud midagi öelda peale ''Omg''

"Mida? Mis ma jälle tegin!?" küsis Helen ruttu , midagi ikka veel telefoni klõpsides.

Argos ja Universum läksid taas koolimajja sisse. Ragazza tõusis püsti ja jooksis minema. Michael istus pingi seljatoel. Justin veeres lumemäest alla.

''Midagi'' vastas Jenny vaikselt ja vaatas jälle teisi inimesi.

Danny vaatas tuimalt otse kui keegi oli talle juba otsa koperdanud ning märkas Jenny't ja võttis kiiresti telefoni välja.

Helen purskus naerma ja pani telefoni taskusse.

''Mis nüüd on ??'' küsis Jenny Helenilt, kui too naerma purskas.

''Nii lapsik on mõni!'' sõnas Helen naerdes ja Justinit vaadates.

Jenny vaatas ka sinna kuhu Helen vaatas ja nägi Justinit kes lumemäest alla veeres. Varsti hakkas ka tema naerma.

Helen purskus veel hullemini naerma , see oli nii võimatult naljakas.

Jenny lõpetas vahepeal naermise, kuid purskas siis uuesti ja veel rohkem naerma.

Helen lendas pingilt maha sellili lume peale. Ta teadis , et näeb nii lapsik välja , aga tüdrukul oli ükskõik.