Harjutamine

Aramis kõndis vaikides klassi ukse juurde, kid teaid et tundi ei ole. Ta vaatas aknast välja ja kohe hakkasid taimed kasvama, poiss ehmatas ja pabistas, püüdes midagi teha. Ta hinges sisse ja näitas käega kasvavate taimede poole. Kohe taimede kasvamine katkes ja taimed muutusid taas endiseks. Aramis ohkaskergendunult. Ta vaatas mõlemile poole, ega keegi ei näinud. Ei näinud. Huhh.. see läks napilt! Aramis jalutas siis vaikides minema.

"Njamh... Kui sa just nii otsustasid teha," ütles Annabel. Ta läks kingaklõbinaga poisi poole ning läks närvi. "Oleksin pidanud need kingad juba ammu välja vahetama!"

Aramis vaatas tüdrukule otsa. "Jamhh.. Tore, et mul neid pole.." Püüdis ta mingile teemale saada. Ta naeratas tüdrukule.

"Issand, sa oled õnnega koos, et sa poisina sündisid..." ütles Annabel ohates.

Aramis puhus tuka eest ära. "Ega ka tüdrukutel midagi häda pole.." Ütles poiss maha vaadates, "Muide, mis su nimi on?".

"Annabel von Wevax... Ja sinu?" küsis tüdruk.

"Aramis Robert Bennyt" Vastas poiss. Ta lehvitas oma tiibu ning pühkis neilt kähku tolmu, ja vaatas siis tüdrukule otsa. "Tahad üllatust?" Ütles poiss kavalalt.

"Noh, okey," ütles Annabel, valmistudes kõige ekstreemsematekski üllatusteks.

Arielil kellel oli igav stus ka siis maataltsutamis klassi sisse kuna kuulis hääli sealt. "Tere," lausus ta vaikselt ja vaatas mis siin nüüd toimuma hakkab.

"Tere!" ütles Anna.

Poiss naeratras kavalalt. Ta tõsis tiibadega lehvitades - mille tagajärg oli suur tuul - õhku ja haaras tüdrukul puusadest. Ta võttis tüdruku sülle ja lehvitas tiibadega jõudsalt. Nad lendasid aknast välja parki.

Ariel jooksis akna poole ja vaats neile järele. See järel hüppas ise ta aknast välja ja läks posile ja tüdrukule joostes parki järgi.

"Issand... Jube imelik ümberringi vaadata!" ütles Anna rõõmsalt hõisates.