Jutt

"Kus ma olen?" mõtisklesin ma. "Arvatavasti haiglas", taipasin siis.

''Ma tahan, et nad kaoksid.'' sosistasin emale vihaselt. Ema noogutas ja ütles tibidele seda. Nad ajasid oma juuksed taha ja andsid mulle surmava pilgu. Näitasin neile keskmist sõrme selle peale.

Kui tibid olid lahkunud, vaatasin segaduses ringi. "Miks ma siin olen?" küsisin ma. "Ma olen täitsa terve!"

Keegi aga ei olnud sellega nõus, kuna tegelikult olid tüdrukul tugevad haavad ja ka peapõrutus.

Ema vaatas kaastundlikult mind. "Kallike," lausus ema vaikselt. "Kes sulle nii tegi?" Mõtlesin hetke. "Ma ei tea..."

''Ei tea.'' kordasin sosistades ja kuulsin kuidas mu telefon helisema hakkas. Ema võttis enda taskust selle välja ning vastas telefonile.

"Kes helistab?" küsisin emalt. Ema vaatas telefoni vihaselt. "Kes see "sinu musike" on?" "Mida?" imestasin ma. "Mul pole mingit musikest!" Peale hetket mõtlemist ulatasin käe. "Anna mu mobla..." Ema andis mulle mobla ja jäi kuulama. "Hallo?" küsisin. "Tsauki!" ütlesid kaks tüdruku häält, mille peale ma panin koheselt telefoni ära. "Jälle need beibed."

Otsustasin ikkagist tagasi helistada ''Nuu mis juhtus? Solvusid?'' küsisid tibid tita häälega. Urisesin õrnalt ''Kerige vittu kuradi hoorad!'' röökisin vihaselt telefoni ja ulatasin uhkelt emale telefoni tagasi.

Ema võttis selle aeglaselt tagasi. "Kuradi idioodid..." ütlesin vaikselt. "Need litsid sisestavad enda numbreid võõraste telefonidesse! Hoorad!"