Wevax'i Võluülikool. Palun liituge!

Logi sisse

Unustasin parooli



Otsi
 
 

Display results as :
 


Rechercher Advanced Search

Latest topics
» Ankeet tegelaste tutvustamiseks
Teis Nov 13 2012, 08:15 by Isis Nigra Nox

» Jessica Elly Swair
Laup Okt 27 2012, 15:28 by Jessica Elly Swair

» Tere, ma ei usu, et siin midagi toredat on - Jade ja Beck'i era
Kolm Aug 15 2012, 13:12 by Danny Worsnop

» Oeh, on see elu alles keeruline
Nelj Juun 14 2012, 19:19 by Ariel Lucy Hacel

» Rasside Tutvustus
Reede Juun 08 2012, 16:57 by Isis Nigra Nox

» Chrystin'i faktid
Püh Juun 03 2012, 15:54 by Chrystin Mercec

» Chrystin Mercec
Püh Juun 03 2012, 14:39 by Chrystin Mercec

» Mis laul/video sul hetkel mängib?
Püh Apr 08 2012, 06:41 by Ariel Lucy Hacel

» Teised internetileheküljed
Reede Apr 06 2012, 12:55 by Carl Markus Buff

Kes on foorumil
Foorumis on hetkel 1 kasutaja :: 0 Liitunud, 0 Varjatud ja 1 Külalist

Puudub

[ View the whole list ]


Rekordarv külastajaid(13) oli siin foorumil Laup Okt 01 2011, 17:05
Affiliates
free forum


You are not connected. Please login or register

Rubra Melancholy

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down  Teade [Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1]

1 Rubra Melancholy on Reede Sept 02 2011, 18:25

Like Romeo and Juliet..
Kuid veel rängema lõpuga.


Ärkasin pöörase võpatusega ning lõin öökapilt maha kannu. Käsi millega seda tegin sähvatas valusalt. Kann lendas maha ning paiskas kogu põranda täis rohelist teed ning kilde, meeletult klaasikilde mida oli rohkem, kui sellisest kannust ootata võis. Kannu kirumise lõppetanud, kargasin ma püsti. Jalas leegitses valu, kuid ma ei teinud seda märkamagi. Vaja oli teada saada, mis oli see mis mind äratas.
Ukseni jõudmine oli piin, täielik piin, ning ma ei suutnud ka meenutada, kuidas ma oma jalaluu murdnud olin. Hetkepärast ei suutnud ma enam meenutada, miks see valutas, ning siis läks kõik mustaks. Ma vajusin just ukseni jõudnult vastu seda ning mütsatasin maha. Valu peas, ning siis täielik tühjus.
"Ei." kuulsin ma kauget häält, mu pea oli valus, kuid sellestki hoolimatta suutsin end istuli ajada ning siis taipasin, et see hääl kuulub mulle. Seedisin kolm sekundit seda teadmist ning kargasin siis püsti "EI!" möiratasin ma, hääl kähe. See järel ma kukkusin, Jälle! mind oli pandud rattastega voodisse. Täielik enesetapp.
Ma kukkusin voodist raskelt maha, põrandale, ning siis saabus jälle pimedus, pimedus mis mind neelas, ning kohutav, meeletu valu igas kehaosas, ja veel ja veel. Röögatult valus, kõik oli valus. Mu peas polnud enam ühtegi mõtet, valu leegitses kõikjal. Ma ei teadnud enam, kus on üleval, kus all, kuid ma tajusin ometi kellegi lähedust.
Avasin oma silmad, laud nende kohal olid justkui kivist ja keeldusid kergemaks muutumast. "Ei." kordasin ma juhmilt, sest rääkimine tekkitas tunde, et ma olen elus, ning see sõna, ainus mida mu huuled olid võimelised sõnaks moodustama. Taipasin äkkitselt, et mu keha on terve. Valu kadus hetkega. Kõik oli jälle korras- ei, mitte miski ei olnud korras, tema, ta, ta oli hädas!
Kargasin püsti ning tundsin ennast elavana, aga seda ma ei olnud. Ma olin poolik, Nagu inimene ilma kopsuteta ja hetkepärast peale seda võrdlust, ei suutnud ma enam hingata, siis vajusin ma jälle põrandale. Seekord sundisin ennast teadvusele. Ma PIDIN teadvusele jääma, kuskil oli tema, kindlasti hädas. Kuskil oli Rabio! Ta oli ilmselt suremas. Mu kondised käed värisesid, kui ma neist veel jõudu püüdsin leida. Haarasin kinni öökappist, jah isegi selles neetud ruumis oli see olemas.
Taarusin vaevaliselt, ma sain hakkama!- Vähemalt selle osaga, ma olin nüüd püsti ja astusin uuesti uksejuurde. Vajutasin lingi alla, kuid miski ei muutunud, peale selle, et mu aiju jõudis teadmine "uks on lukkus" see jõudis sinna nii aeglaselt, et mul oli tunne nagu võtaks see päevi, kuid hetkel mil ma selle teadvustasin, sähvatas mõtlematult mu kahvatu rusikas, ning purustas ukse klaasi. Käes oli jälle valu, kuid ma ei märganud seda, olin sellega juba teadvuses leppinud, see oli paratamattu, kui purustasin nii paksu klaasi. Ronisin läbi purustatud akna ning peaaegu, et kukkusin klaasikildude keskele. Siiski suutsin hoida tasakaalu, ja taarusin haigla valgete seinte vahelt välja.
Inimesed saatsid mingi tänaval pilguga ning karjusid, röökisid, rääkisid, autod keerasid mu eest kõnniteele, kuid see kõik oli tühine lärm. Ma suundusin sihikindlalt üle autotee, läbi mitmest võõrast korter elamust, mu heaka oli tuim, valu oli tahaplaanile surutud, ja ma liikusin automaatselt. Sunnitult, nagu mõni robot. Suundusin mööda minigist peeglist, mul polnud aimugi kuidas see keset tänavat sattus- kui ma ikka tänaval olin- kuid pilk sinna seletas, miks inimesed mind nähes karjusid. Mu kahvatu nahk ning kunagi nii täiuslik keha oli risti-rästi verepritsmeid täis, süsimustad, määratult pikkad juuksed mis mulle pihani ulatusid olid hüübinud verest pruunikad, mu parem jalg oli kaunis kummalise nurga all, kuid kandis mu keha raskust siiski. Minu käed olid lõhki rebitud igat pidi, peas ilmselt ka haav, kuid ma ei peatunud kauemaks, et leida erinevusi kunagise enda, ning nüüdse enda vahel.
Raskelt jätkasin ma seda piinarikast teed, ja lülitasin välja oma teadvuse. Jäi vaid keha mis masinlikult liikus. Kolme aasta- või oli see kõigest kümme minutit?- Pärast jõudsin ma sihtmärki pooleldi põlenud maja.
TA oli seal TA oli selle neetud maja hoovis, ma looberdasin tema juurde, ning ta tappis mu..- kuid ometi sellele loole ei saa ju panna nii magedat lõppu?- ma jõudsin Rab'i juurde, poiss oli kõhuli murul, ma keerasin ta vaevaliselt selili, Ra mustad juuksed langesid ta kahvatule näole. "Rab." oli kõik mis ma sosistada suutsin. Poiss praotas kergelt silmi, ning vastas hääletult "Nala." Ma kummardasin talle lähemale. "Ma olen siin." pomisesin peaaegu hääletult, ning surusin ühe õrna suudluse ta huulile. Rab naeratas kergelt ning siis väändus ta kergelt põlenud nägu valugrimassiks. "Piin." kähistas ta. "Piin, piin." kordas ta. Mina ei tundnud enam valu, kuid Rabio oli selgelt alles ärganud polnud veel valuga harjunud. "Rahune." käskisin ma vaikselt. "Kõik saab korda." lisasin siis, ning kaks pisarat voolasid üle mu põse ja kadusid murru. Mulle ei meeldinud valetada. "Ei." lausus ta, aimates vale mu hääles. "Teeme sellele lõppu." sosistas ta ning tõstis vasaku käe, parem oli kuskil ta selja all, kõnksus. Rabio surus käe mu juustesse ning tiris mind endale lähemale. Poiss surus huuled minu omadele, hetkeks oli kõik täiuslik, ning siis uuesti valu. Meeletu valusam kui miski muu. Mulle suruti nuga ribide vahele, kuid see ei teinud haiget, see mis mu tappis, südame tükkideks rebis, oli naer. Rabio naer. Poiss naeris mõnitavalt nagu hull, kui mu elutu keha kõrvale vajus, noaga tõmmatud pikk haav veritsemas.
Ma olin teda enda sõbraks pidanud- veel enam, ta oli kolm aastat mu poiss-sõber olnud, ning nüüd- võib-olla poleks see nii valus olnud, kui me oleks koos surnud, nagu Romeo ja Juliet, kuid ei, ta ei tapnud ennast, vähemalt mitte kohe. Ma hõljusin kehatult talle järele, kui mu eluarmastus püsti kargas, pealt näha ühegi vigastuseta. Ta tõmbas kaasa ka mu laiba, ja pani selle autosse, kõrval istmele, ning ronis ise juhi kohale. Ma maandusin auto kappotile, et kõik see aeg tema enda teadmatta talle silma vaatata. Ma ei tea mis oli kell, või kui kaua sõit aega võttis, lõppuks jõudis ta kohale, kalju, täpselt sobiv koht, kuhu mu laip visata. Ma TAHTSIN ma PIDIN talle sell hetkel silma vaatama, eirates kõiki reegleid oma kehasse naasmise kohta, sisenesin ma oma räsitud laibal, kuid see mis ta järgmiseks tegi, oleks mind peaaegu uuesti tapnud. Ta mässis mu laiba- või nüüdsest elus minu- tihedasti oma embusesse ning viskus siis kaljult alla. See tohutu õnne tunne mis mind läbistas oli võõras, ja siis kisti mind mu keha küljest lahti, jälle, kuid Rabio ei lasknud lahti ka mu hinge varet, mis oli jäänud järele uuesti sisenemisest. Ta hing klammerdus mu külge ning ma sosistasin: "Miks?" ma ei tahtnud teda süüdistada, ega ka suutnud, kuid siiski pidin tõdema, see KÕIK oli tema süü. Rab süütas maja, Rab kutsus mulle kiiabi, Rab lõi mind noaga, ja tappis mu, Rab sundis mind eirama ühte rangemaist reegleist, ning ma sisenesin oma kehasse hävitades, selle elu, oma järgmise elu, haua tagust elu mul ei pidanud tulema. Ning siis, kui ma uuesti täiesti elujõuliselt oma kehasse naasin, viskus ta koos minuga kaljult alla- ta tappis mind, kaks korda ja lõppetas ka oma elu, aga sellegi poolest olin ma nappakalt rõõmus. "Nagu Romeo ja Juliet." laususin ma, vaikselt sammuti tema külge klammerdudes. "Ei ei!" kuulsin ma ta hinge kriiskeid kui ma ta kättevahel lagunesin, ning nüüd lõplikult surin, mind ei olnud enam, ja ei saanud ka kunagi olema..

P.S Palun ärge tulge nüüd ütlema, et see ei sobi, ma rabasin pool päeva, et seda välja mõelda..


Jõulu vana punases,
koputab me uksele.
Väike Mari, rõõmsalt ukse lahti lööb.
Sealt sisse astub jõulumees, vöö ees.

Naerul näoga ema
Pooleli..



Viimati muutis seda Rubra Melancholy (Esm Sept 26 2011, 16:30). Kokku muudetud 2 korda

Vaata kasutaja profiili

2 Re: Rubra Melancholy on Reede Sept 02 2011, 18:46

Ooh, väga lahe! Natuke kaua läks aega surmani jõudmisega, aga väga hästi kirjutatud. Very Happy


_________________

Adopted from Valenth

Klikkige kindlasti!
Vaata kasutaja profiili

3 Re: Rubra Melancholy on Reede Sept 02 2011, 18:46

Siis läks hästi Very Happy Ma piinasin vb natuke kaua oma tegelasi, aga ikkagi, muidu oleks liiga lühike jutt olnud:)

Vaata kasutaja profiili

4 Re: Rubra Melancholy on Reede Sept 02 2011, 18:51

Jah... Muidu poleks vajalikud sada sõna täis ka tulnud. Kuigi sinu puhul võib isegi sekund kesta pool tundi... Laughing


_________________

Adopted from Valenth

Klikkige kindlasti!
Vaata kasutaja profiili

5 Re: Rubra Melancholy on Reede Sept 02 2011, 18:52

Very Happy
Sekund kesta pool tundi? Sry, ma olen mitu ööd maga matta, ma lihtsalt ei saa enam aru.

Vaata kasutaja profiili

6 Re: Rubra Melancholy on Reede Sept 02 2011, 18:53

Selles mõttes, et sa võid isegi üht sekundit jutus kirjutada niimoodi, et selle lugemiseks läheb pool tundi.


_________________

Adopted from Valenth

Klikkige kindlasti!
Vaata kasutaja profiili

7 Re: Rubra Melancholy on Reede Sept 02 2011, 18:53

Aaa, okey nüüd sain aru:)

Vaata kasutaja profiili

8 Re: Rubra Melancholy on Reede Sept 02 2011, 19:04

O.O Ma pean nii palju lugema?!?! -.- fain


_________________

Adopted from Valenth
Vaata kasutaja profiili

9 Re: Rubra Melancholy on Reede Sept 02 2011, 19:04

Jah, kõik tuleb läbi lugeda. Ja mina sain sellega hakkama.


_________________

Adopted from Valenth

Klikkige kindlasti!
Vaata kasutaja profiili

10 Re: Rubra Melancholy on Reede Sept 02 2011, 19:14

Okei, lugesin läbi, väga hea Smile Mulle meeldis Very Happy


_________________

Adopted from Valenth
Vaata kasutaja profiili

11 Re: Rubra Melancholy on Laup Sept 03 2011, 07:38

Tore Very Happy

Vaata kasutaja profiili

12 Re: Rubra Melancholy on Laup Sept 03 2011, 08:54

Carolyn, saada mulle hinnang ka.


_________________

Adopted from Valenth

Klikkige kindlasti!
Vaata kasutaja profiili

13 Re: Rubra Melancholy on Laup Sept 03 2011, 10:21

Mitmeni hinnata saab?


_________________

Adopted from Valenth
Vaata kasutaja profiili

14 Re: Rubra Melancholy on Laup Sept 03 2011, 11:29

Loe võistluse tutvustusest. Seal on kirjas.


_________________

Adopted from Valenth

Klikkige kindlasti!
Vaata kasutaja profiili

Sponsored content


Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles  Teade [Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1]

Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele