Koridoris

''Saime jah'' ütles Jenny

''Saime.'' ütles Helen ka.

"Tore!" ütles Kay. "See on kiri mu õelt Key-Maylt. Ta läks ühel päeval siia metsa ja leidis ühe koopa, mis oli väga-väga kaugel. Seal oli koletis sõgemadu. Ta on hästi suur madu. Ta sai vaevu tema juurest põgenema. Kui Key-May oli enda arvates küllalt kaugel, kirjutas ta mulle kirja. Ta tahtis seda ära tuua, aga tagasi teel kohtas ta jälle sõgemadu. Ta tappis mu väikse õe," jutustas Kay nutma puhkedes. "Ma lidsin ta surnukeha koopast mitu kilomeetrit eemal. Tema käes oli see kiri ja ma olen seda terve nädal kaasas vedanud..." rääkis Kay.

''Kahju.'' ütles Helen kaasatundvalt ja ta teadis mis tunne on kui õde on surnud , kuna tal endal oli ka.

"Seepärast ma teie järele valvasingi. Ma ei taha, et teiega samuti nii juhtuks..." ütles Kay läbi nutu.

''Sa ei pea ma usun , meie pärast muretsema vaid enda. Vähemalt minu pärast ei pea.'' lausus Helen.

"Olgu..." ütles Kay.

OT: Ma tuttu. Head öööd.

OT: head ööd.

Bry noogutas täiesti ükskõikselt ning ei pannud ültse tähele mis teised räägivad.

Ariana toetas vastu seina ja jälgis metsa.

''Krt , see mets on nii salapärane.'' ütles Helen Arianaga ühinedes. : d

"On..." ütles Ariana.

''Kord on üks avastus, siis teine, siis kolmas ja nii edasi. Varsti avastatakse sealt ka koletis, kes meid kõiki tahab ära süüa. Õõõh, ei taha selle peale mõeldagi.'' rääkis Helen ja ohkas kui oma juttu lõpetas.

"Jube..." ütles Ariana kes oleks tahtnud rohkem vait olla.

Helen luges Ariana näost , et ta soovib pigem vait olla ja otsustas enam midagi lausuda.

Ariana istus maha, ta jalad valutasid.