Rubra jalutas tee rajal ja tegi seda mida ta kogu aeg tegi. Mõtles tuhkrutest.
Tegelikult aga lohvas poiss lihtsalt mööda teerada, ning jäi paarkorda seisma uurides kivisid nagu oleksid need tõsiselt huvitavad. Ta ei märganud Ariana't enne kui tüdrukule otsa koperdas. "Vabandust." ütles ta kohe, haarates tüdrukul õlgadest kinni, et too löögi jõust pikali ei lendaks. "Oot." ütles ta aeglaselt jäädes tüdrukut vaatama. "Sa oled Ariana?" küsis ta siis, kuigi teadis seda juba ise.