Sissejuhatuseks:
Hei! Olen Jessica, kutsutakseJessiks. Olen16 aastane. Mul on vend Martin, 14 aastane, teda kutsutakse Matuks ja õde Kate, 18 aastane. Ema nimi on Merike. Isa mul pole. Ta lahkus viis aastat tagasi meie juurest.
Mu parimad sõbrannad on Liis ( liisu ) , Helena ( hellu )ja Signe ( siki ).
Jutt :
Istun aknalaual ja vaatan aknast välja tühjusesse. Päike paistab, kõik on väljas ja naeravad. Seda on valus vaadata.
Mõtlen .. mõtlen, mis kõik oleks praegu , hetkel ..Kui meie klassi poleks tulnud seda paganama ülbikut Laurat, kes hakkas sebima Nicki. Nick oli minu poiss .. heameelega rebiks Laural silmad peast välja, tõmbaks teda juustest nii, et talle ei jääks pähe mitte midagi ..
Muigan. See tundub naljakas, kuid valu mida tunnen ei ole pooltki nii naljakas .. mitte minujaoks. Laurale muidugi pakub see päris hullul nalja. Hõõrub pidevalt seda mulle nina alla.
Kuulen telefoni helinat ning mõni sekund hiljem taipan, et see on minu oma. Tõusen aeglaselt aknalaualt ja lähen voodijuurde, jalgu järel vedades. Istun voodile, võtan telefoni . Helistajaks on Hellu.
“Tsau tibu.” Kuulen teiselt poolt toru ettevaatliku häält.
“Jep” sosistan.
“Sinu juurde?” uurib ta.
“Sa ei taha mind näha , ausalt. Sa ei pea seda minu enesetunde parandamiseks tegema. Niigi üritavad Matu ja Kate seda teha aga kinnitan, et seda ei tee mitte miski paremaks”
Kuulen vaikset ohet.
“Jess .. sa ei saa teda eluaeg nutma jääda ju. Sa üldse kujutad endale ette ka kaua sa juba toas oled istunud?” uuris Hellu.
“Eip” vastan lühidalt ,kuna ma ei tea seda tõesti.
“No ma siis teen su natuke targemaks. Umbes kolm ja pool nädalat. Veel täpsemalt 25 päeva” ladus ta kõik letti.
Seekord olin ohkajaks mina.
“Mida?” küsis Hellu.
“Ei midagi. Ma saan aru , et te tahate kolmekesi minu enesetunnet parandada, aga palun .. sellest ei tule midagi välja”
“Oh, heaküll. Ma siis lähen ujuma või midagi” lausus ta ning tema häälest võis kuulda solvumise noote.
“Hellu , palun .. ürita minust aru saada . Palun” palun vaikselt.
“Jaja .. ma pean nüüd minema. Tsau” kuulen Hellu häält ning seejärel telefoni kõnelõpetavat tooni.
Viskan telefoni tagasi voodile , tõusen püsti ja lähen peegli ette. Ma näen tõesti jube välja . meik on täiesti laiali. Mustad jutid jooksevad mööda nägu, silmad on punased ja paistes ning loomulikult ka valusad.
Üritan end natukenegi korda teha. Võtan lauapealt meigieemaldus vahendi ja eemaldan meigi. Kuna raudselt nutan veel , siis uut meiki ma kindluse mõttes tegema ei hakka. Selle asemel panin juuksed krunni.
Koputus uksele ja vaikne “ tohib ?”
Vastan sama vaikselt “ ja” , kuid mitte narrimiseks vaid sellepärast, et kõvemat häält ilma pisarateta ma teha ei suuda. Koolis on Laural ja mõnel temasugusel sellepärast päris palju nalja saanud.
“Vau, voodist oled ka välja saanud” imestab Kate ning astub tuppa.
“Jep” vastan taas lühidalt.
“Midagi süüa?” uurib ta ettevaatlikult.
“Hmm .. ei taha , aga vett viitsid tuua?” küsin , pilku peeglilt pööramata.
“Jess. Issand. Kasva juba suureks. See on täiesti normaalne mis toimub. Sa pead selle endale selgeks saama juba. Lõpeta see masetsemine. Ausalt ka , seda on lausa naeruväärne vaadata” lausus Kate peaaegu vihaselt.
Pööran enda tuima pilgu temale.
“Kes sul on käskinud seda vaadata ? Keegi. Niiet ära vaata siis” sosistan vihaselt.
“See on võimatu kuna ma juhuslikult elan sinuga ühes majas kui sa veel märganud pole” ütles ta vaikselt.
“Seda on üpris võimatu märgata kui sulle seda iga 15 minuti järel meelde tuletatakse, et sa teaks” pistsin vihaselt vahele.
“Jess , sa ei ole enam kaheaastane ..” ütles Kate naerdes.
”Eksole naljakas” sisistan.
“Ah, lõpeta. Kobi alla sööma nüüd”
“Mul ei ole kõht tühi”
Muidugi, et mul polnud kõht tühi. Ma isegi ei mõelnud söögile. Olin viimased päevad ainult paar klaasi vett joonud, kuid nüüd .. nüüd reetis mu korisev kõht mind.
“Kus alles valetab” naeratas ta.
“Ma tahan ainult vett. Viid mind homme kooli?” uurisin teema vahetuseks.
“Ma tulen selle eelmise teema juurde tagasi veel , aga jah, kui sa tahad siis ikka kuid sa pead enda välimuse korda saama” ütles ta mind vaadates.
“Ole vait ja kao juba välja” ütlesin juba natuke kõvema häälega.
“Jepi” muigas ta ja kadus.
Läksin kapi juurde ja leidsin sealt homseks tuunika mille kavatsesin selga panna kuna viimasel ajal on ilmad päris palavad olnud ning hakkasin homseks asju kokku pakkima.
-Hommik –
Tõusin äratuskella helina peale üles, läksin vannituppa ja tegin enda näo ja juuksed korda ning seejärel tuppa tagasi minnes panin eile valmispandud riided selga, võtsin koti ja läksin alla.
“Hommikust” kuulsin köögist möödudes.
Ma ei vastanud. Võtsin suuna kindlalt koridori poole.
“Ma üritan temaga rääkida” kuulsinKatei summutatud häält.
“Palun tee seda. Ta peab tõesti midagi sööma” kuulsin teist häält, mis kuulus mu alati murelikule emale.
Sellele järgnesid külmkapi ukse avamise heli, jalgade lohistamine ja vaikne “ tsau” .
“Matu, tuled ka?” küsis Kate enne köögist väljumist.
“Noupi” vastas Matu lühidalt.
Lükkasin endale saapad jalga ja läksin välja. Istusin autosse ja jäin Katei ootama.
Jätkub ..
Hei! Olen Jessica, kutsutakseJessiks. Olen16 aastane. Mul on vend Martin, 14 aastane, teda kutsutakse Matuks ja õde Kate, 18 aastane. Ema nimi on Merike. Isa mul pole. Ta lahkus viis aastat tagasi meie juurest.
Mu parimad sõbrannad on Liis ( liisu ) , Helena ( hellu )ja Signe ( siki ).
Jutt :
Istun aknalaual ja vaatan aknast välja tühjusesse. Päike paistab, kõik on väljas ja naeravad. Seda on valus vaadata.
Mõtlen .. mõtlen, mis kõik oleks praegu , hetkel ..Kui meie klassi poleks tulnud seda paganama ülbikut Laurat, kes hakkas sebima Nicki. Nick oli minu poiss .. heameelega rebiks Laural silmad peast välja, tõmbaks teda juustest nii, et talle ei jääks pähe mitte midagi ..
Muigan. See tundub naljakas, kuid valu mida tunnen ei ole pooltki nii naljakas .. mitte minujaoks. Laurale muidugi pakub see päris hullul nalja. Hõõrub pidevalt seda mulle nina alla.
Kuulen telefoni helinat ning mõni sekund hiljem taipan, et see on minu oma. Tõusen aeglaselt aknalaualt ja lähen voodijuurde, jalgu järel vedades. Istun voodile, võtan telefoni . Helistajaks on Hellu.
“Tsau tibu.” Kuulen teiselt poolt toru ettevaatliku häält.
“Jep” sosistan.
“Sinu juurde?” uurib ta.
“Sa ei taha mind näha , ausalt. Sa ei pea seda minu enesetunde parandamiseks tegema. Niigi üritavad Matu ja Kate seda teha aga kinnitan, et seda ei tee mitte miski paremaks”
Kuulen vaikset ohet.
“Jess .. sa ei saa teda eluaeg nutma jääda ju. Sa üldse kujutad endale ette ka kaua sa juba toas oled istunud?” uuris Hellu.
“Eip” vastan lühidalt ,kuna ma ei tea seda tõesti.
“No ma siis teen su natuke targemaks. Umbes kolm ja pool nädalat. Veel täpsemalt 25 päeva” ladus ta kõik letti.
Seekord olin ohkajaks mina.
“Mida?” küsis Hellu.
“Ei midagi. Ma saan aru , et te tahate kolmekesi minu enesetunnet parandada, aga palun .. sellest ei tule midagi välja”
“Oh, heaküll. Ma siis lähen ujuma või midagi” lausus ta ning tema häälest võis kuulda solvumise noote.
“Hellu , palun .. ürita minust aru saada . Palun” palun vaikselt.
“Jaja .. ma pean nüüd minema. Tsau” kuulen Hellu häält ning seejärel telefoni kõnelõpetavat tooni.
Viskan telefoni tagasi voodile , tõusen püsti ja lähen peegli ette. Ma näen tõesti jube välja . meik on täiesti laiali. Mustad jutid jooksevad mööda nägu, silmad on punased ja paistes ning loomulikult ka valusad.
Üritan end natukenegi korda teha. Võtan lauapealt meigieemaldus vahendi ja eemaldan meigi. Kuna raudselt nutan veel , siis uut meiki ma kindluse mõttes tegema ei hakka. Selle asemel panin juuksed krunni.
Koputus uksele ja vaikne “ tohib ?”
Vastan sama vaikselt “ ja” , kuid mitte narrimiseks vaid sellepärast, et kõvemat häält ilma pisarateta ma teha ei suuda. Koolis on Laural ja mõnel temasugusel sellepärast päris palju nalja saanud.
“Vau, voodist oled ka välja saanud” imestab Kate ning astub tuppa.
“Jep” vastan taas lühidalt.
“Midagi süüa?” uurib ta ettevaatlikult.
“Hmm .. ei taha , aga vett viitsid tuua?” küsin , pilku peeglilt pööramata.
“Jess. Issand. Kasva juba suureks. See on täiesti normaalne mis toimub. Sa pead selle endale selgeks saama juba. Lõpeta see masetsemine. Ausalt ka , seda on lausa naeruväärne vaadata” lausus Kate peaaegu vihaselt.
Pööran enda tuima pilgu temale.
“Kes sul on käskinud seda vaadata ? Keegi. Niiet ära vaata siis” sosistan vihaselt.
“See on võimatu kuna ma juhuslikult elan sinuga ühes majas kui sa veel märganud pole” ütles ta vaikselt.
“Seda on üpris võimatu märgata kui sulle seda iga 15 minuti järel meelde tuletatakse, et sa teaks” pistsin vihaselt vahele.
“Jess , sa ei ole enam kaheaastane ..” ütles Kate naerdes.
”Eksole naljakas” sisistan.
“Ah, lõpeta. Kobi alla sööma nüüd”
“Mul ei ole kõht tühi”
Muidugi, et mul polnud kõht tühi. Ma isegi ei mõelnud söögile. Olin viimased päevad ainult paar klaasi vett joonud, kuid nüüd .. nüüd reetis mu korisev kõht mind.
“Kus alles valetab” naeratas ta.
“Ma tahan ainult vett. Viid mind homme kooli?” uurisin teema vahetuseks.
“Ma tulen selle eelmise teema juurde tagasi veel , aga jah, kui sa tahad siis ikka kuid sa pead enda välimuse korda saama” ütles ta mind vaadates.
“Ole vait ja kao juba välja” ütlesin juba natuke kõvema häälega.
“Jepi” muigas ta ja kadus.
Läksin kapi juurde ja leidsin sealt homseks tuunika mille kavatsesin selga panna kuna viimasel ajal on ilmad päris palavad olnud ning hakkasin homseks asju kokku pakkima.
-Hommik –
Tõusin äratuskella helina peale üles, läksin vannituppa ja tegin enda näo ja juuksed korda ning seejärel tuppa tagasi minnes panin eile valmispandud riided selga, võtsin koti ja läksin alla.
“Hommikust” kuulsin köögist möödudes.
Ma ei vastanud. Võtsin suuna kindlalt koridori poole.
“Ma üritan temaga rääkida” kuulsinKatei summutatud häält.
“Palun tee seda. Ta peab tõesti midagi sööma” kuulsin teist häält, mis kuulus mu alati murelikule emale.
Sellele järgnesid külmkapi ukse avamise heli, jalgade lohistamine ja vaikne “ tsau” .
“Matu, tuled ka?” küsis Kate enne köögist väljumist.
“Noupi” vastas Matu lühidalt.
Lükkasin endale saapad jalga ja läksin välja. Istusin autosse ja jäin Katei ootama.
Jätkub ..
