"Ma võibolla tundun kurb, aga tegelikult ei ole..." ütles Dracol. Tegelikult aga nii polnud. Dracol polnud terve oma elu saanud kellegile endamuredest rääkida, kuna Drac'i ema ei julgenud mitte midagi teha ja kandis iga oma poja sammu isale ette. Drac'i isa oli aga Saatan, kes polnud kunagi Dracoli vastu hea. Poisil polnud elu sees sõpru olnud, kuna kõigi arust oli ta hull. Teised ei näinud, mida tema nägi ega kuulnud, mida tema kuulis. Tänu tema varaselt välja tulnud võimetele suutis ta näha haldjaid, elfe, deemoneid, vampiire, libahunte, maagiat, kuulis teavitajate õhus lendlevaid sõnumeid, deemonite kurdistavat kisa, pikside õrna tiivaplaginat või nende vaikseid, peaaegu piiksuvaid sõnu. Mees oli olnud igal pool kõrvale jäetud. Isegi Arthur, tema "parim" sõber reetis teda ja saatis Drac'i maagiavangi.